Ingeland

• Autor - Tõnu Õnnepalu
• Lavastaja - Aleksander Eelmaa (Eesti Draamateater)
• Kunstnik - Katarina Klett
• Muusikajuht - Garmen Tabor (Ugala Teater)
• Valguskunstnik - Priidu Adlas (Eesti Draamateater)
• Osades - Pääru OjaKaie Mihkelson (Eesti Draamateater)Külli Teetamm (Tallinna Linnateater)Tõnu Oja (Eesti Draamateater)Kaspar Velberg (Tallinna Linnateater)

Sügisel Tartus, teatrifestivali viimasel päeval, kui just just suure kergendustundega üht omanäolist plakatit kokku rullisin, küsis Margus minult nagu muuseas, ega ma ei tahaks äkki Gailiti “Ekke Moorist” midagi teatrile seada. Valetasin, et võiks ju mõelda. Tegelikult olin otsustanud sõita Tartust ja teatrist nii kaugele kui võimalik, nii mereda taha, kui saab (kirjutama “Lõpetuse inglit”, nagu pärast selgus). Aga kunstis algabki kõik väikesest valest. Viimasel minutil võtsin “Ekke Moori” ikkagi saare peale kaasa. Et võin ju lugeda, kui igav hakkab. Igav ei hakanud üldse, aga lugesin ometi. Seekord tundus see lugu hoopis teistsugusena kui kunagi ammu. Sain aru, et see on ju lugu kunstnikust, otsijast, näitlejast. Ekke on miim, selle maailma kõige himustatuma ja põlatuma ameti kandja. Või on see amet? Pigem saatus. Või siis lihtsalt tüüp. Ja nagu õige miim kunagi, lahkub ta kodust, läheb otsima… Keda? Keda, mida otsib näitleja kõigest sellest võltselust, kust ta läbi rändab? Muidugi ennast. Oma rolli, mis poleks roll, vaid tõde, oma Enekeni, kes poleks kujutlus, vaid ihu ja hing, oma Ingelandi, mis oleks see kõik kokku. Muidugi, jaa, nagu Odüsseus oma Ithakat ja nagu me kõik seda, kuhu me kõige kirglikumalt (tagasi) igatseme ja kuhu jõudmist me kõige paanilisemalt kardame. Kuni… Aga teel Ingelandist, Ingelandi, juhtub teadagi palju. Kohtab nii mõndagi. Saab naerda ja nutta ja võib-olla muuseas ja meie eneste märkatama põletab see teekond meilt maha üleliigse, kõik selle tühise ja tähtsa, et järele jääks… Jah. Ühesõnaga, võtsin Gailiti romaani ja tegin sellest lavaloo, nagu oskasin. Ma leian, et kui juba teatraliseerida üks romaan, siis tuleks sealt ju võtta selle romaani enda sisim väärtus, nii sisuline kui vormiline. Nagu Gailitil see naivistlik poeesia, need ooperlikud dialoogid, see tegelaste mütoloogiline galerii. Ja sündmustik. Katsusin lisada just nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vaja. Nojah, ükskõik mida kirjutades peab ju ikka ise ka natuke lustida saama. Võõra teksti ümberkirjutamine on ta omaks kirjutamine, sest mis loevad meile kõigi maalima kirjanike Ingelandid, kui me ei saa neist otsida enda oma? Ja muidugi oli mul meeles see trupp, kellega olime koos “Vennast” teinud: Sass, Pääru, Kaie… Kuigi tahtsin teatrist nii kaugele kui võimalik, jõudsin ikka, veel kord sinna juurde tagasi. Sest oli tunne, et miski jäi seal nagu pooleli ka. Näis siis, suvel, Saueaugul, mis sest kõigest tuleb, kuhu Ingelandi me omadega välja jõuame. Põnev on küll.